The course gave me fresh perspectives on the science of well-being. I enjoyed the studies on how our brain works and on happiness. It helped me make another step towards a more satisfying and happy life. I’m more than happy to share my knowledge and discoveries with my clients in my training programmes, but also in supervision, coaching and mentoring if necessary.

One story that I shared at Coaching Conference 2021 was as follows:

One of my coaching clients once said ‘I’m playing chess’.

I asked ‘Who are you playing chess against?’

He responded ‘Against the Universe. Every challenge is a new game’

I find it an interesting idea. The Universe is not against players, but challenges us to learn. Every challenge teaches us something. The Universe himself is also constantly leaning. The difference is that the Universe is playing with ca 7,9 billion human beings at a time. It means the Universe is much more experienced and is learning much faster than any other player. No single human being can be as smart as the Universe but the Universe is a great sparring partner to everybody. It’s worth listening to the Universe and learn from it how to better cope in this world.

How is it all connected to coaching and supervision?

In coaching, a player and coach are partners in playing against the Universe. Then occasionally the coach goes to supervision to reflect together with a supervisor how to be a better partner to the player. In supervision the coach may discover what hidden dynamics is in play between the coach and the player, e.g. some power games, transference and counter-transference, some loyalties etc. Becoming aware of the dynamics in supervision will bring about a change also in coaching and in the game of chess that the player is playing.

That is one way of looking at supervision and coaching.

Danny Kahneman and Angus Deaton polled 450,000 Americans (2008-2009) and measured two kinds of happiness:

• Emotional well-being (EWB) refers to the emotional quality of an individual’s everyday experience – “the frequency and intensity of experiences of joy, stress, sadness, anger, and affection that make one’s life pleasant or unpleasant”
• Life evaluation or “the thoughts that people have about their life when they think about it”

They found that:

1) EWB increases with your income but starts to level off after $75,000.

“Perhaps $75,000 is a threshold beyond which further increases in income no longer improve individuals’ ability to do what matters most to their emotional well-being, such as spending time with people they like, avoiding pain and disease, and enjoying leisure,” the authors write.

2) “Life evaluation” column continues to to grow with salary

They asked to evaluate participants their life on a ladder numbered from 0 to 10 and the bottom is the worst possible life and the top is the best. Those with a higher income reported higher life satisfaction than those with a lower income.

So there is a mismatch between how we’re evaluating our real life and how we’re actually feeling.

“Giving people more income beyond $75000 is not going to do much for their daily mood … but it is going to make them feel they have a better life,” Professor Deaton said in an interview.

https://www.forbes.com/sites/dandiamond/2015/10/12/angus-deaton-who-just-won-nobel-prize-thinks-a-75000-salary-makes-you-perfectly-happy/?sh=5671295b7775

https://www.pnas.org/content/107/38/16489

I believe the same is true about any role we have in life – as a parent, spouse, friend, colleague, leader etc. When we are not in tune or ‘in good order’, we can easily get trapped in conflicts, fights, competition, gossip, power games and other dynamics that prevent us from playing music well. When we are ‘in tune’, our music can empower, inspire to dance and support listeners in times of difficulty or invite them to just enjoy the flow of music together with us.

To be in tune, we should regularly take a break from our everyday activities. One possibility for individuals and teams to take a break is to go to supervision or coaching, where they can slow down to take care of themselves and find ways to play their music in a way that would have a meaningful impact on listeners. Here’s a short blog post about Japanese ‘Ma’ meaning ‘pause’, ‘gap’, ‘space’.

People working with other people – coaches, teachers, psychologists, leaders etc – not only could but are obliged to take good care of themselves, because their music can have a strong influence on many people’s lives. That’s why they should regularly attend supervision. I spoke about supervision at Coaching Conference 2021. You can read about my presentation here.

The quote in Estonian:

‘Helilooja on üks instrument. Ja et see pill kõlaks, peab see korras olema. Sellest tuleb alustada, mitte muusikast. Muusika abil võib ta nagu kontrollida, kas tema kui instrument on hääles. Ja mis hääles. U-duur on ka hääl.’ Arvo Pärt

Tartu Ülikooli loengusarjas „Sõna ja muusika: seminarid Arvo Pärdi loomingust” 2014

https://www.uttv.ee/naita?id=18896

Arvo Pärt 85

Täna magama minnes ütles mu 4-aastane tütar ‘Mul tulid lasteaias rõõmupisarad. Kolm last tulid minuga mängima!’. See võttis mu hetkeks keeletuks. Kuidas see pidi teda küll liigutama.

Mõtlesin seepeale, millal minul viimati rõõmupisarad silma tulid. Üks viimaseid hetki oli kindlasti meie superviisori-coachi väljaõppe programmi ühe mooduli lõppemisel – tundsin hindamatut tänutunnet oma kolleegide ja õppijate suhtes. Õppijate kasvamise toetamine ja selle jälgimine võtab keeletuks. Üksteise toetus, kaine mõistus, mängulisus ja tarkus on toetanud ka meie kui õppejõudude ühist kasvamist. Sõitsin autos koju, panin muusika mängima ja tundsin peaaegu füüsiliselt kuidas mu hingekeeled helisesid.

Sama kogesin kohtumisel Arvo Pärdiga temanimelise keskuse avamisel, mida jagasin siin. Oli tunne nagu Arvo Pärt pühendas iga oma raku meiega kohtumisele. Meie hinged oleksid nagu koos helisenud ja see puudutas.

Meid puudutavad lihtsad asjad. Mõnikord polegi vaja muud, kui kinkida kellelegi väike naeratus või leida hetk oma sõbraga mängimiseks. Ja hing on täitunud taas rõõmuga.

Üks kõige lihtsamaid võtteid ärevusega toimetulekuks on hingamine. Aga mitte pealiskaudne hingamine, kus ringkere liigub rohkem kui kõht ehk see hingamine, mida me igapäevaselt kipume praktiseerima, vaid sügav hingamine.

Kõhuga hingamine varustab meid paremini hapnikuga, mis aitab meil taastada oma energia, et tulla välja võitle-põgene seisundist.

Kõhuga hingamist saab praktiseerida praktiliselt igal pool ja igal ajal. Istu sirge selgaja, jalad mugavalt maga toetunud:

• Hinga pikalt suu kaudu välja, nii et kuuled õhu vuhinat;
• Nüü hinga nina kaudu sisse lugedes mõttes neljani;
• hoia hinge kinni, lugedes mõttes seitsmeni;
• Hinga pikalt suu kaudu välja, nii et kuuled õhu vuhinat, lugedes mõttes kaheksani;
• Korda sama 4-7-8 tsüklit veel kolm korda.

See lihtne harjutus aitab närvisüsteemil rahuneda ning mõnedel andmetel ka kiiremini uinuda.

https://www.medicaldaily.com/life-hack-sleep-4-7-8-breathing-exercise-will-supposedly-put-you-sleep-just-60-332122

https://www.telegraph.co.uk/science/2016/03/12/simple-4-7-8-breathing-trick-can-induce-sleep-in-60-seconds/

Matrin Seligman valiti 1997.a. Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni presidendiks, kelle rolliks on muuhulgas keskenduda valdkonna tulevikule.

Martin on ise jaganud positiivse psühholoogia sündimist sellise loo läbi:

1997.a. augustis rohis Martin aias koos oma 5-aastase tütrega, kes rohimise kõrvale tantsis, laulis ja loopis umbrohtu õhku. Martin hüüdis tütrele, et see rohima hakkaks, mille peale tütar segaduses seisma jäi ja ütles ’Issi, kas ma saan sinuga rääkida? Kas sa mäletad, et ma ei ole alates oma viiendast sünnipäevast mitte ühtegi korda vingunud. Oma viiendal sünnipäeval ma, issi, otsustasin, et ma ei vingu enam. Ja see on kõige raskem asi, mida ma eales olen teiud. Ja kui mina suudan lõpetada vingumise, siis ka sina suudad lõpetada oma torisemise.’

Sel hetkel mõistis Martin enda sõnul kolme olulist asja:

Esiteks, ta tütrel oli õigus – ta oli toriseja, kes nägi kõiges midagi halba. Ta oli alati põhjendanud oma edu sellega, et ta oskas öelda ei. Aga sel hetkel ta taipas, et oluline on ka ‘jah’ öelda ja see oli just see õige koht. Ta leidis, et ta tütrel on õigus ning otsustas muuta oma hoiakut.

Teiseks, ta mõistis, et ta lapse arenguteooria oli vale. Tal endal oli muide 7 last. Sel ajal oli lapse arengupsühholoogia nägemus, et kui sa lapse juures kõik halvad asjad elimineerid või ära parandad, siis äkki saab temast hea laps. Tema tütar oli talle just näidanud mitte negatiivse puudumist vaid positiivse olemasolu. Martin sai aru, et laste kasvatamisel tuleb keskenduda mitte halva elimineerimisele vaid lapse tugevuste arendamisele.

Kolmandaks, Martin mõistis ka seda, et psühholoogia oli poolik. Ta oli rõõmus selle üle, et psühholoogia leevendab kannatusi, kuid ta taipas, et psühholoogia peaks keskenduma ka heaolule mitte ainult kannatustele.

Me reageerime rasketele ja traumeerivatele sündmustele (töökaotus, lahutus, autoavarii, loodusõnnetus, vägivald vms) erinevalt:

• Suuremal osal inimestest on piisavalt säilenõtkust (resilience), et traumaatilisest olukorrast paari kuu pärast taastuda ning jätkata oma tavapärast elu.

• Hulk inimesi kogeb aga traumajärgset stressihäiret (PTSD) jms, mille suureks komponendks on depressioon;  inimene kogeb sündmusega seotud õudusunenägusid, teistest võõrandumise tunnet, ärevuse sümptomeid nagu uinumisraskused, keskendumisraskused, ärrituvus jne.

• Martin Seligman juhib tähelepanu ka traumajärgsele kasvule. Seda kogevad inimesed tunnevad ca aasta pärast keerulist sündmust või traumat, et nad on nii füüsiliselt kui vaimselt tugevamad kui enne traumeerivat sündmust.

Martin Seligman käis oma meeskonnaga West Pointis ning küsis, kui paljud teavad, mis on traumajärgne stressihäire. Seda teadis 97% küsitletutest. Samas traumajärgsest kasvust olid kuulnud vaid ca 10% küsitletutest. Seega kui inimene kogeb mõnda kohutavat sündmust ning kogeb seejärel madalseisu, diagnoosib ta endal traumajärgse stressihäire, sest see on see, mida ta teab inimesi pärast traumat kogevat. See teadmine aga süvendab sümptomeid.  Lisaks, kui me oleme depressiooni ja traumajärgse stressihäire sümptomitest halvatud, ei suuda me kinni haarata uutest võimalustest, mida elu meile pakub.

Teisalt, kui sõjaväelasi veidi harida, saavad nad teada, et nutmine ja lein on normaalne reaktsioon raskele läbielamisele, kuid see ei päädi alati traumajärgse stressihäirega, vaid tavaliselt hoopis säilenõtkuse ja hoopis traumajärgse kasvuga. See on mõtteviisi muutus, mis peatab ühtlasi ka allakäiguspiraali.

Professor Marton Seligman kutsuti 2008.a. USA sõjaväe juurde positiivset psühholoogiat ja säilenõtkust õpetama. Tema seisukoht oli, et sõjavägi võib jätkuvalt kulutada miljardeid dollereid ärevuse, depressiooni ja PTSD ravimiseks, kuid sõjavägi pole haigla ning pigem tuleks inimesi harida säilenõtkuse ja traumajärgse kasvu teemal.

Täna mõistab USA sõjavägi, et füüsiline tugevus on sama oluline kui vaimne ja emotsionaalne tugevus. See on kultuuri muutus. USA sõjavägi on säilenõtkuse koolituse ametlikult efektiivseks kuulutanud nind täna õpetatatakse säilenõtkust kogu USA sõjaväes.

http://usacimt.tradoc.army.mil/ltb/AMRS/index.html

https://hbr.org/2011/03/post-traumatic-growth-and-buil

https://www.coursera.org/learn/positive-psychology-visionary-science/