The course gave me fresh perspectives on the science of well-being. I enjoyed the studies on how our brain works and on happiness. It helped me make another step towards a more satisfying and happy life. I’m more than happy to share my knowledge and discoveries with my clients in my training programmes, but also in supervision, coaching and mentoring if necessary.

Positiivse psühholoogia kursus säilenõtkuse oskustest pakkus mõtteainet ning ideid, mida endas inimesena arendada. Näiteks sain ma teadlikumaks, et mõnikord võin ma olla tõeline rõõmutapja või rõõmu kaaperdaja, teinekord jälle rõõmu võimendaja. Ma pigem eelistaksin olla rõõmu võimendaja, sest ma usun, et seeläbi toetame enda ja teiste kasvamist enam kui rõõmu tapmise või kaaperdamise läbi.

Ilmselt kandub säilenõtkuse teema edaspidi veelgi rohkem ka minu coachinguprotsessidesse ja koolitustesse, et innustada inimesi veelgi enam ennast ja teisi väärtustama ning seeläbi kasvama oma maksimaalse potentsiaali suunas.

Me reageerime rasketele ja traumeerivatele sündmustele (töökaotus, lahutus, autoavarii, loodusõnnetus, vägivald vms) erinevalt:

• Suuremal osal inimestest on piisavalt säilenõtkust (resilience), et traumaatilisest olukorrast paari kuu pärast taastuda ning jätkata oma tavapärast elu.

• Hulk inimesi kogeb aga traumajärgset stressihäiret (PTSD) jms, mille suureks komponendks on depressioon;  inimene kogeb sündmusega seotud õudusunenägusid, teistest võõrandumise tunnet, ärevuse sümptomeid nagu uinumisraskused, keskendumisraskused, ärrituvus jne.

• Martin Seligman juhib tähelepanu ka traumajärgsele kasvule. Seda kogevad inimesed tunnevad ca aasta pärast keerulist sündmust või traumat, et nad on nii füüsiliselt kui vaimselt tugevamad kui enne traumeerivat sündmust.

Martin Seligman käis oma meeskonnaga West Pointis ning küsis, kui paljud teavad, mis on traumajärgne stressihäire. Seda teadis 97% küsitletutest. Samas traumajärgsest kasvust olid kuulnud vaid ca 10% küsitletutest. Seega kui inimene kogeb mõnda kohutavat sündmust ning kogeb seejärel madalseisu, diagnoosib ta endal traumajärgse stressihäire, sest see on see, mida ta teab inimesi pärast traumat kogevat. See teadmine aga süvendab sümptomeid.  Lisaks, kui me oleme depressiooni ja traumajärgse stressihäire sümptomitest halvatud, ei suuda me kinni haarata uutest võimalustest, mida elu meile pakub.

Teisalt, kui sõjaväelasi veidi harida, saavad nad teada, et nutmine ja lein on normaalne reaktsioon raskele läbielamisele, kuid see ei päädi alati traumajärgse stressihäirega, vaid tavaliselt hoopis säilenõtkuse ja hoopis traumajärgse kasvuga. See on mõtteviisi muutus, mis peatab ühtlasi ka allakäiguspiraali.

Professor Marton Seligman kutsuti 2008.a. USA sõjaväe juurde positiivset psühholoogiat ja säilenõtkust õpetama. Tema seisukoht oli, et sõjavägi võib jätkuvalt kulutada miljardeid dollereid ärevuse, depressiooni ja PTSD ravimiseks, kuid sõjavägi pole haigla ning pigem tuleks inimesi harida säilenõtkuse ja traumajärgse kasvu teemal.

Täna mõistab USA sõjavägi, et füüsiline tugevus on sama oluline kui vaimne ja emotsionaalne tugevus. See on kultuuri muutus. USA sõjavägi on säilenõtkuse koolituse ametlikult efektiivseks kuulutanud nind täna õpetatatakse säilenõtkust kogu USA sõjaväes.

http://usacimt.tradoc.army.mil/ltb/AMRS/index.html

https://hbr.org/2011/03/post-traumatic-growth-and-buil

https://www.coursera.org/learn/positive-psychology-visionary-science/