Matrin Seligman valiti 1997.a. Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni presidendiks, kelle rolliks on muuhulgas keskenduda valdkonna tulevikule.
Martin on ise jaganud positiivse psühholoogia sündimist sellise loo läbi:
1997.a. augustis rohis Martin aias koos oma 5-aastase tütrega, kes rohimise kõrvale tantsis, laulis ja loopis umbrohtu õhku. Martin hüüdis tütrele, et see rohima hakkaks, mille peale tütar segaduses seisma jäi ja ütles ’Issi, kas ma saan sinuga rääkida? Kas sa mäletad, et ma ei ole alates oma viiendast sünnipäevast mitte ühtegi korda vingunud. Oma viiendal sünnipäeval ma, issi, otsustasin, et ma ei vingu enam. Ja see on kõige raskem asi, mida ma eales olen teiud. Ja kui mina suudan lõpetada vingumise, siis ka sina suudad lõpetada oma torisemise.’
Sel hetkel mõistis Martin enda sõnul kolme olulist asja:
Esiteks, ta tütrel oli õigus – ta oli toriseja, kes nägi kõiges midagi halba. Ta oli alati põhjendanud oma edu sellega, et ta oskas öelda ei. Aga sel hetkel ta taipas, et oluline on ka ‘jah’ öelda ja see oli just see õige koht. Ta leidis, et ta tütrel on õigus ning otsustas muuta oma hoiakut.
Teiseks, ta mõistis, et ta lapse arenguteooria oli vale. Tal endal oli muide 7 last. Sel ajal oli lapse arengupsühholoogia nägemus, et kui sa lapse juures kõik halvad asjad elimineerid või ära parandad, siis äkki saab temast hea laps. Tema tütar oli talle just näidanud mitte negatiivse puudumist vaid positiivse olemasolu. Martin sai aru, et laste kasvatamisel tuleb keskenduda mitte halva elimineerimisele vaid lapse tugevuste arendamisele.
Kolmandaks, Martin mõistis ka seda, et psühholoogia oli poolik. Ta oli rõõmus selle üle, et psühholoogia leevendab kannatusi, kuid ta taipas, et psühholoogia peaks keskenduma ka heaolule mitte ainult kannatustele.
Jaga mõtteid: