Täna magama minnes ütles mu 4-aastane tütar ‘Mul tulid lasteaias rõõmupisarad. Kolm last tulid minuga mängima!’. See võttis mu hetkeks keeletuks. Kuidas see pidi teda küll liigutama.
Mõtlesin seepeale, millal minul viimati rõõmupisarad silma tulid. Üks viimaseid hetki oli kindlasti meie superviisori-coachi väljaõppe programmi ühe mooduli lõppemisel – tundsin hindamatut tänutunnet oma kolleegide ja õppijate suhtes. Õppijate kasvamise toetamine ja selle jälgimine võtab keeletuks. Üksteise toetus, kaine mõistus, mängulisus ja tarkus on toetanud ka meie kui õppejõudude ühist kasvamist. Sõitsin autos koju, panin muusika mängima ja tundsin peaaegu füüsiliselt kuidas mu hingekeeled helisesid.
Sama kogesin kohtumisel Arvo Pärdiga temanimelise keskuse avamisel, mida jagasin siin. Oli tunne nagu Arvo Pärt pühendas iga oma raku meiega kohtumisele. Meie hinged oleksid nagu koos helisenud ja see puudutas.
Meid puudutavad lihtsad asjad. Mõnikord polegi vaja muud, kui kinkida kellelegi väike naeratus või leida hetk oma sõbraga mängimiseks. Ja hing on täitunud taas rõõmuga.
Jaga mõtteid: