Vestlesime Veiko Valkiaineniga coachingu ja juhtimise teemal. Täisintervjuud saad kuulata siit:

Killuke meie vestlusest:

‘Mulle meeldib metafoor, mille ma kunagi ühelt Harvardi Ülikooli kursuselt ‘Immunity to Change’ kaasa võtsin. Me mõnikord seame endale mingid uued eesmärgid ja vajutame sellega nagu gaasipedaali – öeldes sellega endale selgelt, et nüüd on muutust vaja, et me tahame areneda ja me soovime teatud teemadega edasi liikuda. Kuid paradoksaalselt samal ajal vajutame teise jalaga pidurit ning me ei vii seda oodatud muudatust ellu. Me leiame mustmiljon erinevat ettekäänet või vabandust, miks me sellega ikkagi ei saa tegeleda. Nii nagu need uusaastalubadused, et hakkan uuest aastast trennis käima näiteks. Ma tean, et mu keha vajab seda ja see teeb mulle ainult head, kuid siis teiselt poolt avastan ikka ja jälle mitmeid erinevaid põhjusi, miks ma trenni mindud ei saa. On see siis raha küsimus või aja küsimus või midagi muud, vahet pole, meie plaanid ei saa teostatud. Miks me siis hakkame iseendale vastu töötama? See on minu arvates nii huvitav küsimus. Sellesamaga me üpris palju coachingus tegelemegi. Kus kohas asub see konks, mis hoiab meid kinni? Näiteks, miks ma juhina ei delegeeri piisavalt või miks ma kipun teatud otsustega venitama, kuigi selleks nagu otseselt põhjust ju pole või miks ma ei pane teatud olulisi kuid ebamugavaid teemasid lauale? Miks ma nii käitun ja lasen sellel ahvil oma kukil edasi elada? Mis pidur mul peal on?’

Mul on olnud au olla Eesti Supervisiooni ja Coachingu Ühingu (ESCÜ) eetikakoodeksi koostamise meeskonnas ning alates 22. märtsis 2019 ka (ESCÜ) esimese eetikakomisjoni liige.

Kui Sul coachingu/supervisiooni kliendina või coachi/superviisorina tekib töös eetiliselt keeruline olukord, on võimalik pöörduda ESCÜ eetikakomisjoni poole nõu ja abi saamiseks. Samuti on komisjon abiks, kui peaks tekkima vajadus anda ühingu poolne hinnang mõnele juhtumile.

Kui keegi on nii armas ja hooliv nagu minu õde ja tema pere, siis on kindlasti kergem ka raskemaid ja pingelisemaid olukordi elus üle elada. Jagame õega ajakirja ‘Pere ja Kodu’ märtsi numbris veidi oma elu – kuidas saame üksteisele suureks abiks olla, võttes sageli üksteise lapsi hoida ning jagades omavahel laste logistikat. Kui kooli ja lasteaia ajal on meie elu veidi rohkem raamides, siis suvel on mängu ja vabadust kuhjaga – lapsed lippavad hommikul õue mängima ning mõnikord jõuavad koju tagasi alles õhtul; söövad kambaga selle õe juures, kellel parajasti söök valmis on ning ööbivad üks päev õe ja teine päev meie juures.

Täna oli mul meeldiv võimalus tutvustada coachingut ja supervisiooni Shanghai Ülikooli tudengitele. Võisin tajuda ruumis erinevate kultuuride võnkeid ja siiski tajusin, kuidas meie südamed lõid ühes rütmis ja meid liitis püüe parema ja hoolivama maailma poole.

We are one!

2018. a. oli minu vastu lahke. Mu elus ja töös oli palju väärtslikke hetki, mis pakkusid rikastavaid kontakte ja uusi õppimisi. Oli kukkumisi, aga ka lendu. Oli naeru ja julget pealehakkamist aga ka teadmatust ja kurbust.

Soovin meile kõigile rahulikke jõuluhetki ja palju lõbusaid hetki veel selle aasta lõppu!

Kaks päeva veetsin Kernu mõisas koos EASi kasvuettevõtjate mentoritega, viies läbi programmi sisseelamisseminari. Taas kord suutsin vaimustuda meie mentoritest – targad, soojad ja vaimukad inimesed!

EASi mentoritest on saanud minu suur ja oluline sõpruskond, kellest paljudega olen juba ligi veerand oma elust koos veetnud EAS-i mentorprogrammis mentori rollis.

Olen EAS-ile tänulik, et olen saanud ise areneda mentorina ning olla mentoriks ütlemata lahedatele menteedele.

Positiivse psühholoogia kursus säilenõtkuse oskustest pakkus mõtteainet ning ideid, mida endas inimesena arendada. Näiteks sain ma teadlikumaks, et mõnikord võin ma olla tõeline rõõmutapja või rõõmu kaaperdaja, teinekord jälle rõõmu võimendaja. Ma pigem eelistaksin olla rõõmu võimendaja, sest ma usun, et seeläbi toetame enda ja teiste kasvamist enam kui rõõmu tapmise või kaaperdamise läbi.

Ilmselt kandub säilenõtkuse teema edaspidi veelgi rohkem ka minu coachinguprotsessidesse ja koolitustesse, et innustada inimesi veelgi enam ennast ja teisi väärtustama ning seeläbi kasvama oma maksimaalse potentsiaali suunas.

Esimest korda Tabasalu Ühisgümnaasiumi ajaloos alustas koolis 12. sept. 2018 kogemusõpe, mis kestab terve aasta. Kogemusõpetuses käsitletakse muuhulgas inimese ja ühiskonna toimimist, kujundatakse õpilastes oskusi näha minapilti tulevikus, teha teadlikke valikuid ning tahet toimida kõlbelise ja vastutustundliku ühiskonnaliikme ning isiksusena.

Mul on hea meel, et ka mind on kutsutud kaasa lööma. Mina arutlen lastega väärtustava koostöö üle. Kuidas teha väärtustavat koostööd iseenda ja teistega? Ikka selleks, et maailm oleks sõbralikuma koht, mis võimaldaks igal inimesel ja elaval organismil õnnelikult kasvada ja oma potentsiaali maksimaalset kasutada. Võib-olla räägime ka mõne sõna coachingust ja mentorlusest, sest ma usun, et igal lapsel ja täiskasvanul võiks olla oma mentor või coach – usaldusväärne partner, kes aitab Sul selgeks mõelda sihi, sinu tugevused ja võimalused selle poole pürgimisel.

Harku valla teatajast saad lugeda lähemalt siit.

17. oktoobril 2018 käisin lastega Arvo Pärdi keskuse avamisüritusel. Sellest kujunes kindlasti mu elu üks meeldejäävamaid õhtuid. Minu lummus algas juba parklast keskuse poole jalutades – päike sillerdas mändide vahel ja lapsed kepslesid rõõmsalt kõrval.

Lapsed panid kohe kaela audiogiidid ning asusid Arvo Pärdi loomingut nautima. Seejärel lõi meie südamed rõõmsalt hüppama lastekoori kontsert. Mul oli suur rõõm, kui lapsed avaldasid soovi jääda kuulama ka raamatu ‘Kahe heli vahel’ tutvustust. Joonas Sildre suutis oma raamatuni jõudmise teekonnast rääkida karikatuuride abil viisil, mis pani ka 4 ja 8 a lapse kuulama. Eriti suur oli mu üllatus, kui poeg teatas, et soovib ka Arvo Pärist filmi vaatama jääda. Oh, kuidas ma olin lapsi alahinnanud, kartes, et raamatututvustust ja filmi nad ei soovi vaatama-kuulama jääda!

Ja muidugi oli õhtu kõige imelisedmad hetkel kohtumine Arvo Pärdi endaga. Kahel korral. Need hetked, mis ta meile kinkis on hindamatu väärtusega. Võtsin endaga sellest õhtust kaasa ka selle Arvo Pärdi mõtte:

‘Sinu laps on ka minu laps ja minu laps on sinu laps. See peab vähemalt tähendama, et sa oled minu vend või sa oled minu õde, aga siis me peaksime ju sugulased olema. Aga võib-olla me olemegi seda? Ainult neid juuri tuleb kaugelt otsida. Ja kui me selle tunnetuseni ükskord jõuame, siis me oleme kõik üks. Sest maailm on üks organism. Kui meil hammas valutab, siis valutab terve keha. Kui üks inimene kannatab, siis tegelikult kannatab terve maailm, ehkki me kohe seda ei tunne.’

Lapsed on parimad õpetajad ja naerutajad.

Meie 4-aastane tüdrukutirts pani tassi klaveritooli peale, kuid mängides läks kogemata sellele vastu. Tass kukkus põrandale ja läks katki, mis pani krokodillipisarad tal põskesid mööda alla voolama.

Kui ta oli rahunenud, püüdsin temas kasvumõtteviisi kultiveerida, küsides mis ta sellest olukorrast õppis. ‘Et ära teinekord anna mulle südametassi,’ teatas Johanna Maria.

Seda õppisin mina, aga mida sa ise õppisid :-)?