One story that I shared at Coaching Conference 2021 was as follows:

One of my coaching clients once said ‘I’m playing chess’.

I asked ‘Who are you playing chess against?’

He responded ‘Against the Universe. Every challenge is a new game’

I find it an interesting idea. The Universe is not against players, but challenges us to learn. Every challenge teaches us something. The Universe himself is also constantly leaning. The difference is that the Universe is playing with ca 7,9 billion human beings at a time. It means the Universe is much more experienced and is learning much faster than any other player. No single human being can be as smart as the Universe but the Universe is a great sparring partner to everybody. It’s worth listening to the Universe and learn from it how to better cope in this world.

How is it all connected to coaching and supervision?

In coaching, a player and coach are partners in playing against the Universe. Then occasionally the coach goes to supervision to reflect together with a supervisor how to be a better partner to the player. In supervision the coach may discover what hidden dynamics is in play between the coach and the player, e.g. some power games, transference and counter-transference, some loyalties etc. Becoming aware of the dynamics in supervision will bring about a change also in coaching and in the game of chess that the player is playing.

That is one way of looking at supervision and coaching.

In the programme ‘The Science of Well-Being’, Laurie Santos from Yale University illustrates with the help of Ebbinghaus Illusion how our perception about happiness can be influenced by who we judge ourselves against.

In the Ebbinghaus Illusion, the orange surrounded by larger circles seems smaller than the one on the right surrounded by smaller circles despite the fact that both orange circles are exactly the same size.

We tend to make social comparisons, compare ourselves against other people. For example, if you live in a 100 m2 apartment and you are surrounded mostly by people who live in an apartment or house significantly larger than yours, you may feel dissatisfied with your apartment. Yet, if you are surrounded by people living in a flat significantly smaller than yours (e.g. 40m2), you may feel more satisfied with your house and maybe your life in general.

It’s illogical. The absolute or true size of the apartment doesn’t change, but our own and others’ perception may change depending on the context or reference point, i.e. a point to which we are judging something. And that may influence our perception of satisfaction and happiness in general.

Täna magama minnes ütles mu 4-aastane tütar ‘Mul tulid lasteaias rõõmupisarad. Kolm last tulid minuga mängima!’. See võttis mu hetkeks keeletuks. Kuidas see pidi teda küll liigutama.

Mõtlesin seepeale, millal minul viimati rõõmupisarad silma tulid. Üks viimaseid hetki oli kindlasti meie superviisori-coachi väljaõppe programmi ühe mooduli lõppemisel – tundsin hindamatut tänutunnet oma kolleegide ja õppijate suhtes. Õppijate kasvamise toetamine ja selle jälgimine võtab keeletuks. Üksteise toetus, kaine mõistus, mängulisus ja tarkus on toetanud ka meie kui õppejõudude ühist kasvamist. Sõitsin autos koju, panin muusika mängima ja tundsin peaaegu füüsiliselt kuidas mu hingekeeled helisesid.

Sama kogesin kohtumisel Arvo Pärdiga temanimelise keskuse avamisel, mida jagasin siin. Oli tunne nagu Arvo Pärt pühendas iga oma raku meiega kohtumisele. Meie hinged oleksid nagu koos helisenud ja see puudutas.

Meid puudutavad lihtsad asjad. Mõnikord polegi vaja muud, kui kinkida kellelegi väike naeratus või leida hetk oma sõbraga mängimiseks. Ja hing on täitunud taas rõõmuga.

Matrin Seligman valiti 1997.a. Ameerika Psühholoogia Assotsiatsiooni presidendiks, kelle rolliks on muuhulgas keskenduda valdkonna tulevikule.

Martin on ise jaganud positiivse psühholoogia sündimist sellise loo läbi:

1997.a. augustis rohis Martin aias koos oma 5-aastase tütrega, kes rohimise kõrvale tantsis, laulis ja loopis umbrohtu õhku. Martin hüüdis tütrele, et see rohima hakkaks, mille peale tütar segaduses seisma jäi ja ütles ’Issi, kas ma saan sinuga rääkida? Kas sa mäletad, et ma ei ole alates oma viiendast sünnipäevast mitte ühtegi korda vingunud. Oma viiendal sünnipäeval ma, issi, otsustasin, et ma ei vingu enam. Ja see on kõige raskem asi, mida ma eales olen teiud. Ja kui mina suudan lõpetada vingumise, siis ka sina suudad lõpetada oma torisemise.’

Sel hetkel mõistis Martin enda sõnul kolme olulist asja:

Esiteks, ta tütrel oli õigus – ta oli toriseja, kes nägi kõiges midagi halba. Ta oli alati põhjendanud oma edu sellega, et ta oskas öelda ei. Aga sel hetkel ta taipas, et oluline on ka ‘jah’ öelda ja see oli just see õige koht. Ta leidis, et ta tütrel on õigus ning otsustas muuta oma hoiakut.

Teiseks, ta mõistis, et ta lapse arenguteooria oli vale. Tal endal oli muide 7 last. Sel ajal oli lapse arengupsühholoogia nägemus, et kui sa lapse juures kõik halvad asjad elimineerid või ära parandad, siis äkki saab temast hea laps. Tema tütar oli talle just näidanud mitte negatiivse puudumist vaid positiivse olemasolu. Martin sai aru, et laste kasvatamisel tuleb keskenduda mitte halva elimineerimisele vaid lapse tugevuste arendamisele.

Kolmandaks, Martin mõistis ka seda, et psühholoogia oli poolik. Ta oli rõõmus selle üle, et psühholoogia leevendab kannatusi, kuid ta taipas, et psühholoogia peaks keskenduma ka heaolule mitte ainult kannatustele.

Me reageerime rasketele ja traumeerivatele sündmustele (töökaotus, lahutus, autoavarii, loodusõnnetus, vägivald vms) erinevalt:

• Suuremal osal inimestest on piisavalt säilenõtkust (resilience), et traumaatilisest olukorrast paari kuu pärast taastuda ning jätkata oma tavapärast elu.

• Hulk inimesi kogeb aga traumajärgset stressihäiret (PTSD) jms, mille suureks komponendks on depressioon;  inimene kogeb sündmusega seotud õudusunenägusid, teistest võõrandumise tunnet, ärevuse sümptomeid nagu uinumisraskused, keskendumisraskused, ärrituvus jne.

• Martin Seligman juhib tähelepanu ka traumajärgsele kasvule. Seda kogevad inimesed tunnevad ca aasta pärast keerulist sündmust või traumat, et nad on nii füüsiliselt kui vaimselt tugevamad kui enne traumeerivat sündmust.

Martin Seligman käis oma meeskonnaga West Pointis ning küsis, kui paljud teavad, mis on traumajärgne stressihäire. Seda teadis 97% küsitletutest. Samas traumajärgsest kasvust olid kuulnud vaid ca 10% küsitletutest. Seega kui inimene kogeb mõnda kohutavat sündmust ning kogeb seejärel madalseisu, diagnoosib ta endal traumajärgse stressihäire, sest see on see, mida ta teab inimesi pärast traumat kogevat. See teadmine aga süvendab sümptomeid.  Lisaks, kui me oleme depressiooni ja traumajärgse stressihäire sümptomitest halvatud, ei suuda me kinni haarata uutest võimalustest, mida elu meile pakub.

Teisalt, kui sõjaväelasi veidi harida, saavad nad teada, et nutmine ja lein on normaalne reaktsioon raskele läbielamisele, kuid see ei päädi alati traumajärgse stressihäirega, vaid tavaliselt hoopis säilenõtkuse ja hoopis traumajärgse kasvuga. See on mõtteviisi muutus, mis peatab ühtlasi ka allakäiguspiraali.

Professor Marton Seligman kutsuti 2008.a. USA sõjaväe juurde positiivset psühholoogiat ja säilenõtkust õpetama. Tema seisukoht oli, et sõjavägi võib jätkuvalt kulutada miljardeid dollereid ärevuse, depressiooni ja PTSD ravimiseks, kuid sõjavägi pole haigla ning pigem tuleks inimesi harida säilenõtkuse ja traumajärgse kasvu teemal.

Täna mõistab USA sõjavägi, et füüsiline tugevus on sama oluline kui vaimne ja emotsionaalne tugevus. See on kultuuri muutus. USA sõjavägi on säilenõtkuse koolituse ametlikult efektiivseks kuulutanud nind täna õpetatatakse säilenõtkust kogu USA sõjaväes.

http://usacimt.tradoc.army.mil/ltb/AMRS/index.html

https://hbr.org/2011/03/post-traumatic-growth-and-buil

https://www.coursera.org/learn/positive-psychology-visionary-science/

Positiivse psühholoogia kursused on andud mõtteainet muuhulgas selliste kontseptsioonide osas:

• õpitud abituse teaooria ei peagi paika;
• mälu on mineviku hallutsinatsioon, mis on tuleviku otsinguil;
• PERMA mudel;
• kuidas lastes depressiooni ennetada;
• mis on konstruktiivne ajakirjandus;
• kuidas suurandmeid (big data) vaimse tervise edendamiseks kasutada;
• jpm millest kirjutan natuke lähemalt lähipäevil.

Kui Sul on rohkem huvi, kuula-vaata ka siit ühte mu webinari: https://kaidipeets.com/2020/04/17/resilience-supporting-oneself-and-others/

Leidsin täna raamaturiiulit uurides 10 aastat tagasi soetatud raamatu ‘Õnne valem’. Kui ühel heal päeval aastaid tagasi Manfred Ketz de Vriesi koolitusel käisin, sain ka autogrammi raamatusse. Õnnelik.

Manfred Ketz de Vries on juhtimisarengu kliiniline professor INSEADis.

Noppeid raamatust ‘Õnne valem’

Täna raamatut üle sirvides, leidsin sellest mõned sellised allajoonitud kohad:

‘Vari on vajalik valguse esiletoomiseks.’ (lk 23)

‘… geneetikal on küll oma roll, kuid õnnelik ja õnnetu olemine on suuresti ka õpitud käitumine.’ (lk 31)

‘Inimene on iseenda kõige hullem vaenlane ja suudeb leida geniaalseid võimalusi, kuidas ennast õnnetuks teha.’ (lk 40)

‘… kes tahab õnnelikuks saada, peab julgema tegutseda. Tuleb uskuda, et meie tegevus võib muuta maailma.’ (lk 43-44)

‘Kui optimistid suudavad endale ise oma taeva luua ja naudivad seal elu, siis pessimistid ehitavad enale ise oma põrgu ja võtavad omaks piinaja rolli.’ (lk 45)

‘Mina usun – toetudes faktidele -, et inimene suudab end mõelda edukaks ja õnnelikuks sama hästi nagu ta mõtleb end meeleheitesse ja masendusse.’ (lk 46)

‘Lapsed on olulised õnne allikad, kuna nemad on katalüsaatorid, nad aitavad vanematel oma enesekeskset maailmavaadet avatumaks ja küpsemaks muuta; teisisõnu, nad õpetavad, et õnn on sageli suurem andes kui saades.’ (lk 54)

‘Elu ei ole proov. Elu on võimalus üks ja ainus kord lavale astuda.’ (lk 68)

‘ … keegi pole oma surivoodil veel arvanud, et ta oleks pidanud rohkem aega kontoris veetma.’ (lk 71)

‘Kui me kedagi vihkame, vihkame temas iseenda peegelpilti.’ (lk 78)

‘Naer teeb keha nooreks ja aktiivseks, toniseerib mitmeid organeid ja tõhustab (nagu ka positiivne meeleolu) immuunsüsteemi.’ (lk 87)

‘Eriti väärtuslik on oskus enda üle naerda, mis aitab tasandada upsakust ja üleolekutunnet.’ (lk 88)

‘Mängides käitume me ebatavaliselt ja siis ilmnevad lahendused, milleni traditsiooniliste töömeetoditega jõuda ei saa.’ (lk 94)

‘Mida enamate asjade vastu me huvi tunneme, seda elusamad me oleme.’ (lk 97)

‘… elumängus tuleb otsida võimalusi platsile saada, mitte pealtvaatajate hulka jääda.’ (lk 99)

‘Inimene ei vanane mitte elades, vaid elu vastu huvi kaotades.’ (lk 99)

‘Elutarkusele sillutavad teed vead ja mured.’ (lk 108)

‘Mõistmata oma sisemaailma ei ole võimalik meid ümbritsevat maailma vallutada – ega elutargaks saada.’ (lk 110)

‘On juba hiljem, kui me arvame!’ (lk 113)