Kas Sa oled vahel kogenud, et istud koosolekul, noogutad kaasa, kuigi sul on mingi ebamäärane tunne, et sa ei nõustu. Samas Sa ei ole kindel, millega ja miks Sa ei nõustu. Sa oled vait, sest kõik teised targad inimesed laua taga ju nõustuvad – Sa ei taha ometi ühehäälset konsensust rikkuda.

Grupimõtlemine on termin, mille võttis kasutusele psühholoogiaprofessor Irving Janis (1972). Grupimõtlemise puhul ei kaalu grupp alternatiive ja teeb ebaratsionaalseid otsuseid. Grupil võib tekkida illusioon, et nad on võitmatud. Keegi ei taha vastuväidetega meeskonna ühtsust lõhkuda, mis võib tähendada ka seda, et vastväidete esitaja võidakse grupist välja heita. Meil on aga suur tung ja vajadus kuuluda gruppi.  Grupimõtlemine võib eriti kergesti tekkida grupis, kus on sarnase taustaga liikmed, kui grupp on välistest arvamustest isoleeritud ja kui puuduvad selged otsuste vastuvõtmise reeglid.

Grupimõtlemise vältimiseks

Grupimõtlemise vältimiseks:

• ütle välja oma arvamus, isegi kui grupile see ei meeldi;
• sea kahtluse alla grupis valitsevad eeldused;
• juht võiks väljendada oma eelistusi ja ootuseid kõige viimasena;
• võiks aega-ajalt kaasata meeskonna koosolekutele mõne välise eksperdi, kelle ülesandeks oleks liikmete seisukohtade kahtluse alla seadmine;
• ühe grupi liikme võiks määrata kriitikuks, kes seab kahtlue alla meeskonna eeldused ja plaanid.

Mina olen grupimõtlemise vältimiseks abi saanud ka oma superviisorilt.