17. oktoobril 2018 käisin lastega Arvo Pärdi keskuse avamisüritusel. Sellest kujunes kindlasti mu elu üks meeldejäävamaid õhtuid. Minu lummus algas juba parklast keskuse poole jalutades – päike sillerdas mändide vahel ja lapsed kepslesid rõõmsalt kõrval.
Lapsed panid kohe kaela audiogiidid ning asusid Arvo Pärdi loomingut nautima. Seejärel lõi meie südamed rõõmsalt hüppama lastekoori kontsert. Mul oli suur rõõm, kui lapsed avaldasid soovi jääda kuulama ka raamatu ‘Kahe heli vahel’ tutvustust. Joonas Sildre suutis oma raamatuni jõudmise teekonnast rääkida karikatuuride abil viisil, mis pani ka 4 ja 8 a lapse kuulama. Eriti suur oli mu üllatus, kui poeg teatas, et soovib ka Arvo Pärist filmi vaatama jääda. Oh, kuidas ma olin lapsi alahinnanud, kartes, et raamatututvustust ja filmi nad ei soovi vaatama-kuulama jääda!
Ja muidugi oli õhtu kõige imelisedmad hetkel kohtumine Arvo Pärdi endaga. Kahel korral. Need hetked, mis ta meile kinkis on hindamatu väärtusega. Võtsin endaga sellest õhtust kaasa ka selle Arvo Pärdi mõtte:
‘Sinu laps on ka minu laps ja minu laps on sinu laps. See peab vähemalt tähendama, et sa oled minu vend või sa oled minu õde, aga siis me peaksime ju sugulased olema. Aga võib-olla me olemegi seda? Ainult neid juuri tuleb kaugelt otsida. Ja kui me selle tunnetuseni ükskord jõuame, siis me oleme kõik üks. Sest maailm on üks organism. Kui meil hammas valutab, siis valutab terve keha. Kui üks inimene kannatab, siis tegelikult kannatab terve maailm, ehkki me kohe seda ei tunne.’
Jaga mõtteid: