1972.a. tehti eksperiment, kus osalejad jaotati kahte gruppi. Grupi A liikmetele öeldi, et nad saavad väikse elektrilöögi. Grupi B liikmetele öeldi, et tõenäosus, et nad elektrilöögi saavad on 50%. Kohee pärast katse alustamist mõõdeti mõlemas grupis osalenute südamelööke, higistamist jms ärevuse sümptomeid. Selgus, et mõlema grupi liikmed olid võrdselt stressis.
Seejärel teatati grupi B liikmetele, et elektrilöögi tõenäosust vähendatakse 50%-lt 20%-le, siis 10%-le ja siis 5%-le. Stressitase jäi samaks. Seejärel öeldi mõlemale grupile, et suurendatakse elektrilöögi tugevust ning mõlema grupi liikmete stressitase tõusis ühepalju.
See näitab, et me reageerime sündmuse oodatavale suurusele mitte selle esinemise tõenäosusele.
Grupis B vähendati hiljem elektrilöögi tõenäosust 5%-lt 3%-le, aga alles siis, kui tõenäosus nullini viidi, reageeris grupp B grupist A erinevalt. Seega, 0% risk tundub meile vaieldamatult parem kui (äärmiselt ebatõenäoline) 1% risk.
Jaga mõtteid: